Airiin on absoluutne tšempion, sest paneb poistelegi ära. Ta tuli õhtuhämaruses vaatama juunioride MMi tüdrukute treeninghüppeid ega leidnud ühtki põhjust, miks tema ei võiks tulevikus tiitlivõistlustele pääseda.
«Maandumisasendit polnud… Hea hüpe…» arvustas kukeseene- pikkune Airiin (7) kümme aastat vanemate neiude õhulende. Ise ta veel suurde mäkke ei pääse. Tuul viiks ära. Aga nelja aasta pärast loodab juba kõrgele torni ronida ja sealt õigeid hüppeid teha.
Vanemad määravad tütre saatuse
Otepääl asuvad juunioride MM-kulla nimel heitlema 16 riigi neiud. Eestlasi nende seas paraku pole. «Meie suusahüppajad-piigad on liiga noored,» selgitab alajuht Roomet Pikkor. «Aga kümmekond tüdrukut meil on. Kuue-kaheteistkümne aasta vanused.»
«Vanemate vastuseis hakkab tasapisi murduma. Nad juba lubavad tasapisi tütreid hüppemäele,» sõnas Kykkänen. «Kardetakse vigastusi. Ent viga saab ka mäesuusatamises ja jäähokis.»
Sport tähendab irvet, mitte naeratust
Kykkänen toob veel ühe erinevuse meeste ja naiste suusahüpete vahel: «Nii mehed kui naised tahavad hüpata mäe põhja, ja hüppavadki, aga naistel on alati näol naeratus. Ka siis, kui kehvasti läheb. Neile, erinevalt meestest, on suusahüpped ühtaegu nii võitlus kui lõbu.»
Just see naeratus olevat põhjus, miks Soome ühiskond ei taha naiste suusahüppeid eriti omaks võtta: «Soomlaste arvates ei kanna see, mida tehakse, naeratus näol, spordi nime. Sport tähendab irvel näoga pingutust.»
Pikkor arvab samas, et säärane mõttemall hakkab muutuma: «Noorte jaoks peab tegevus olema fun. Midagi lahedat. Palju lihtsam on tänapäeva last saada mäele kui suusarajale, kus peab tundide viisi rügama, higi voolamas. Ja nii kümme aastat järjest ilma mingi garantiita, et sinust suusataja tuleb.»
 |
Sestap, kinnitab Pikkor, tuleks lapsed – ka tüdrukud – suunata hüppemäele. Sest lennata on vahva!
«Pole need hüpped ohtlikud midagi.»
Airiin Pikk läks viieselt venna Ainari trenni vaatama, ja kuna niisama passida oli igav, ronis mäkke ning tuhises alla. Mõnus oli.
«Lasteaiaeas tuleb suusahüpetega pihta hakata, muidu on hilja,» kinnitas Airiini ema Karin. «Pole need hüpped tüdrukule ohtlikud midagi. Sama, mis slaalominõlvalt alla kihutada.»
Ega keegi pisikesi piigasid ju suurele mäele saada, muigab Karin: «Hüppavad madalalt tornist. Harjuvad ja alles siis ronivad kõrgemale. Suusahüpped on tõsine sport. Nii Ainar kui Airiin tahavad tulevikus midagi saavutada.»
Oleks suusahüpetel vaid rohkem võistlusi, sponsoreid ja alaliidu tähelepanu, kurtis Karin, siis tuleks tulevikus ka tippe. Ja oma tütre saadaks ta rahumeeli suurele mäele, kui õige aeg käes ja tuul piigat enam minema ei puhu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar